Iseseisev elu. Rõõmud ja valud

Täna sai siis 6 kuud sellest, kui kolisin omaette elama koos poisiga. Praegu on hea vaadata tagasi mis ma tegin valesti või oleks võinud paremini teha. 

See oli siis oktoobris kui otsustasin äkki, et tahan kolida eraldi. Ma olin läinud ka just suhtesse ja tahtsin kohta kus koos olla. Ema juures poleks see võimalik olnud ja mul oli juba pikalt olnud plaan kolida omaette. Hakkasingi siis sobivat korterit otsima. Leidsin korteri mis asub kristiines, kirjutasin kohe ja sain vastuseks, et huvilisi on veel ja pean ootama. Kuid ta pakkus mulle ka põhja-tallinnas korterit. Ütlesin, et kui kristiines ära võetakse siis sooviksin ikkagi vaatama minna ka seda teist. Ma lootsin väga, et saan kristiinesse, kuid kahjuks nii ei läinud ja läksin vaatama teist. Mulle sobis see korter ja võtsingi selle ära. Juba järgmine päev tegime lepingu ära ja sain sisse kolida. Täielikult kolisin sisse kahe päeva pärast, sest mul olid tööpäevad. 

Ma arvasin alguses, et kutt teeb nalja, et tahab minuga kokku kolida aga polnudki nali. Seega polnud nii hirmus üksi uude ellu minna, sest ma polnud täiesti üksi. Ema sai alles siis teada, kui olin juba korteri ära võtnud ja asjad ära pakkinud olin. Ema oli muidugi ehmunud, sest see tuli nii järsku aga ajaga ta leppis. Meie perekonnas juhtuvadki asjad järsku, varemgi kolinud suhteliselt kiirelt ja auto ostud tulnud äkk mõttega emal. Kiisut ma ei saanud kahjuks kaasa võtta ja teda ma hakkasin igatsema, kuid käin tal külas.  Emaga on suhted ka paremaks läinud, vahemaa teeb meile head. Arvasin koguaeg, et ma saaksin emaga paremini läbi kui me ei ela koos. Mulle meeldib see rahu mis meie vahel on tekkinud. Ei kontrolli mu elu enam koguaeg, kuigi vahest tuleb ette küll 😀

Kui ma tagasi mõtlen sellele kolimis ajale siis see algus oli kui mulli sees, sest ma olin armunud veel samal ajal. Ma ei osanud oma kulutusi kontrollida, sest polnud harjunud sellega, et nii suured kulutused tulid juurde. Kuna kutt õpib siis tema mind toetada ei saanud väga palju aga nüüd juba saab, mis teeb elu kergemaks. Muidu oleks jube raske, sest mu palk vähenes paarsada eurot, loodan südamest et kõik stabiliseerub peale kriisi. Ma olin harjunud ostma alati kõige paremat ja seda mida tahan, kuid nüüd pidin hakkama vaatama mida ma suudan osta, et kuulõpuni hakkama saada. Õnneks ma süüa olen alati osanud teha ja seda probleemi mul pole olnud. Kutile maitseb ka seega on kõik super. Praeguseks ma juba oskan paremini majandada, kuid kindlasti mitte veel nii hästi, kui võiks. Saaks suuremad kulutused ära makstud siis juba saaks edasi vaadata. 

Korter on pisike, kuid meile kahele piisav. Tahaks tulevikus ikka oma päris kodu ja selleks ongi hea pisike praegu, et kulutused selle oleks minimaalsed. Tulevikus tahaks omale 2-3 toalist, sest tahaks lapsi ka tulevikus. 

Ma alati arvasin, et kui kolin ema juurest välja siis suudan hakata veel tervislikumaks. Ei ostaks koju šokolaade, komme, jäätist, krõpsu ja muud head paremat. Võibolla oleks see võimalik, kui mu kutile ei maitseks samamoodi nii väga igasugune "hea parem". Me mõlemad oleme koos olles juurde võtnud. Mäletan hästi, et ta oli kohtudes peenike ja kõhtu polnud ees kuid nüüd on tal pisike kõhuke ette tulnud. Mina võtsin oma tavalise talvevaru juurde ja püüan sellest uuesti lahti saada. Eile tegin esimese trenni pea üle 2 kuu pausi. Märtsis oli mul ka peapõrutus seega siis ma lihtsalt ei tohtinud vahepeal teha. 

Täna sain ka lauakese kätte mille neljapäeval tellisin ikeast. Mul polnud nimelt kodus korralikku lauda kus kooli asju teha. Tegin varasemalt voodis või siis kapi peal. Ma olen nii rahul sellega, ma ei tea miks ma varem polnud selle peale tulnud. Homme lähen tagasi ka tööle, olin jälle haiguslehel. Ma see aasta juba teinekord. Loodan, et edaspidi enam haiguslehte võtma ei pea, et jään haigeks või saan muud moodi trauma. Kuna eelminekord läksin liiga varakult peala haiguslehte tööle sain kohe jamaga hakkama. Üksi heategu ei jää karistamata nagu öeldakse. Usun ja loodan, et seekord läheb kõik hästi ja tööl ka asjad lahenevad. ♥