Hei!
Mu elus on vahepeal palju asju juhtunud tänu sellele, et ma elan seikluste nimel. Ma ei karda kohtuda uute inimestega, olen avatud rääkima igasugustel teemadel ja üldse püüan olla sõbralik neiu ja tore neiu. Kõigile ma ei püüagi meeldida, sest see pole lihtsalt võimalik. Tore on kui on inimesi kellele ma meeldin sellisena nagu olen, sest kedagi teist ma mängima ei hakka ega ei kavatse ka. Olen just selline nagu olen. Kui kellegile ei meeldi siis tema mure. Olen leidnud uusi sõpru kuid üks on just erilisem minu jaoks. Tema on selle postituse peamine tegelane. Tavaliselt kedagi pole huvitanud minu blogi teema aga tema lubas endast kirjutada. See oli nii armas, sest see inimene on minule kalliks saanud. Loodan, et ma talle ka. Iial ei saa 100% milleski kindel olla. Tema nimi jääb anonüümseks.
Ta oli mulle juba varem kirjutanud, kuid siis olin leidnud teise inimese kellega suhelda ja ei käinud selles äpis. Kuid eelmine laupäev (27.07) mõtlesin, et kirjutan vastu. Kaotada ei ole mitte midagi vaid võita. Ta vastas mulle ka imekombel kiirelt ja suhtlesime snapchatis edasi. Päeval käisin sõbrannaga rannas aga õhtul tahtsin midagi teha ja kellegagi kokku saada. Energiat oli nii palju saadud päikesest.
Pidin alguses saama kokku ühe teise sõbraga kuid tema vajus ära ja siis suhtlesin temaga. Kell oli tegelikult üpriski palju aga ma ei tahtnud kodus istuda. Kuigi teadsin, et järgmine päev pean vara tööle minema (8ks). Tema pakkus kokku saada aga ta elab päris kaugel ja hilja ka siis ma ikka mõtlesin kas see hea mõte. Kuid ta helistas ka ja pakkus kokku saada Viitnas ehk poolel teel. Olin juba ära räägitud ja hakkasingi liikuma enne kella kümmet õhtul kuskil. Jõudsime suhteliselt samal ajal. Enne 23. Ma tegelikult ei kohtu inimestega öösel aga mu sisetunne on siiani õige olnud. Ta on tõesti tore inimene. Sõitsime ringi ja jutustasime niisama. Ujuma ei läinud, sest üpriski hämar oli.
Jõudsin järgmine päev kuidagi tööle ka ning peale tööd oli uni läinud ja ta kutsus mind Ida Eestisse, et näidata ilusaid kohti. Ma pole kunagi seal kandis käinud. Sinna sõita oli juba päris äge, kuna uued kohad olid. Jõudsin seekord varem nii enne kaheksat õhtul. Sõitsime tema autoga ringi. Käisime ühes järves korra ujumaski aga õhk oli päris jahedaks juba läinud. Siis käisime kuskil tornis mere ääres. Üles minna oli tore aga alla oli jube tulla, üleval oli muidu kena vaade, sest päike hakkas vaikselt loojuma. Kuid tuul oli päris tugev ja kiirelt hakkas jahe. Sõitsime veeäärde kui nii öelda vaatama päikeseloojangut kuid pilved segasid natuke- ilus oli. Jutustada oli tore ja üldse mõnus õhtu oli. Kahju vaid, et ta kaugel elab. Jäin sõiduga väga rahule. Parim oli see, et ta näitas kuidas ma saan püsi kiirushoidja peale panna, see tegi sõidu palju paremaks. Koju jõudsin väsinult kuid õnneliku ja rahulolevana.
Neljapäevane Rakvere ja peipsi ääres käimisega jäin ka rahule. Täitsa mõnus oli sõita, kui tead et keegi ootab sind ja tahab sind näha.
Eks näis kuidas edasi ja mis saab. Seda postitust oli nii mõnus kirjutada, loodan et saan veel selliseid postitusi teha. Nii meeldib nii mõelda, et elu on seiklus. Pole mõtet põdeda asjade pärast mida muuta ei saa. Oehh nii armas... Ma ei tea kas ka Sina loed seda aga kui jah siis sa muutusid mulle väga oluliseks lühikese ajaga.
Päikest!
koos oldud õhtust...
Kommentaarid
Postita kommentaar