Selle aasta jõulud...

Hei!

Märkamatult, kiirelt ongi jõuluaeg kätte jõudnud. Need on viimaste aastate esimesed jõulud kus ma olen töölt vaba. Kõik aastad olen olnud ikka tööl.

Eilne päev oli mõnus. Ärkasin hilisel hommikul ja läksin kohe trenni. Olime sõbrannaga kokku leppinud. Tegime kardio päeva jõusaalis. Üllatavalt palju rahvast oli, kuid tunnike trenni sai mõnusalt tehtud. Läksin koju ja hakkasin süüa tegema õhtuks. Alustasin kirjust koerast. Ma pole mitu aastat kooki teinud. Viimati oli 2016 aastal kui ma ei eksi. Kuna kirju koer on mu üks lemmikuid siis 100% oli see kavas täna valmis teha. Alustasin ka apelsini kookose koogi tegemist, sain muretaigna valmis mis läks külmkappi. Aga siis otsustasin et teen järgmine päev koogi valmis. Toitu on niigi palju. Siis tegin kartulisalati ja küpsetasin piparkooke. Ema aitas ka singirullidega. Kuus tundi siblisin ringi, kui sain kõik valmis. Lubasin ka endale siis head paremat natuke. Kuid ikkagi natuke palju sai söödud -tundsin hiljem. Kirju koer oli imemaitsev isegi vennale maitses. See aasta suuri kinke omavahel ei teinud. Kõige olulisem pole kingitus vaid koos veedetud aeg. Me sööme vähe koos, sest töögraafikud on kõigil nii erinevad. Oli mõnus õhtu. Muusika edetabeli esimese koha laulu arvasin ka ära, sest Elina Borni ja Jüri Pootsmani –„Jagatud Saladus“ oli üks mu lemmikuid lugusid suve playlistis.

Täna olen teinud mõnusa päeva kodus. Muidu oleks trenni läinud aga myfitness on suletud. Mõtlesin küll käia surnuais aga jätsin selle homseks. Mulle väga meeldib kirjutada ja mõtlesin, et loen täna natuke oma kirjatükke. Saab reaalsusest mujale.

Nädalake enne jõule umbes hakkasin korralikult jälgima uuesti mida ma söön. Selle tulemusel suutsin võtta alla selle mis sai vahepeal juurde võetud stressiga. Sain kaalu sinna mis oli mul septembri alguses ehk kõige väiksem number mida näinud olen viimastel aastatel.  Kuid eks jõuludega on natuke juurde tulnud. Aga järgmine kaalumine on laupäeval ja siis näis kuidas läks. Koogi plaanin ikka ära süüa kuid püüan selle jätta päeva esimesse poolde. Pole nii ammu ikkagi ise teinud kooki ja söömise rõõm võiks ka jääda. Hommikul saab teada kas on ka söödav.

Homme ehk siis kolmapäev lähen päeval trenni söödut tasa tegema. Tuleb tagasi tava rutiini minna. Korra oli isegi imelik, et lähen söön jõululauas nii, et ma ei pea mõtlema kas ma ikka võin seda süüa. Olin lihtsalt nii lubanud endale, et kaks päeva ma sellele ei mõtle. See on nii veider tunne, sest olen koguaeg harjunud mõtlema toidule kriitiliselt. Kuid mis olen märganud on see, et vahest tuleb lubada endale midagi head, sest kiusatus tekib asjale mis on keelatud. Kui vahest harva lubad saad aru, et see pole seda väärt ja see kiusatus kaob mõneks ajaks.

Kauneid pühi!