Hei!
Märkamatult on mõõdunud juba eelmisest postitusest 2 nädalat. Olin palju väljas ning õhtul enam ei jõudnud midagi teha. Oli vaja natuke mõelda ning just jalutamine aitab seda ja muidugi lemmik playlist. Kuid kirjutan kuidas mul läinud on ja teinud selle kahe pika nädala jooksul.
Esmaspäev(11.06) algas taas uus töönädal kuid õnneks natuke kergem nädal. Olin päris närviline tööl, sest olin natuke emotsioonalselt paigast ära. Kuna ka tööl oli raske päev, sest pidin õhtul kahes kohas korraga olema siis see ei teinud teps mitte rahulikumaks. Uus kohustus tuli tööle juurde ja selle ajas ka pekki, sest olin ikka jube närviline, käed värisesid jms. Lõpuks kui koju sain olin päris väsinud, kuid mida polnud oli uni siis pidin võtma unerohtu, see õnneks pani magama. Sain isegi täitsa hästi magada arvestades, milline ma õhtul olin.
Teisipäev (12.06) tööpäev jällegi, kuid seda päeva tahan ma oma elus kustutada. Oli emotsionaalselt raske päev. Tööl oli kergem aga endal oli kehv olla. Magama sain jääda jällegi unerohu abiga. Muidu oleks arvatavasti hommikuni üleval olnud. Mõjus hästi ja sain üllatavalt hästi magada.
Kolmapäev (13.06) ärkasin 4 min enne äratust, olin puhanud. Magada oli hea olnud kuid tõustes reaalsusesse tulles oli raske. Koolituse päev oli ning peale koolitust läksin viisin auto koju ja läksin ise jalutama. Jalutasin mööda Pirita tee äärt Viimsi keskuseni. Sain oma mõtteid korda seada. Ostsin vett selverist ning imestasin, et distantsiks tuli 9km. Läksin koju ja emaga siis basiilikusse juttu ajama. Rääkisin oma mured ära ja sain tarku mõtteid. Õhtul suutsin ise magama jääda, olin joonud ka piparmündi teed, mis on mu lemmik. Kuid ei maganud eriti hästi, ma ei suuda enam nii magada nagu vahepeal. Imelik, kuid nii on.
Neljapäev (14.06) tõusin varakult, sest viisin venna arstile ja siis tööle. Olin viimsile lähedal ning mõtlesin, et äkki on mingit trenni kuhu minna ja leidsingi, et varsti hakkab zumba. Trenni kott oli mul autos olemas seega saigi esimest korda Viimsi klubisse trenni mindud. Jäin väga rahule. Treeneril oli hea kava, mis meelis, polnud väga raske. Ainus asi oli see, et kõlarid ei pidanud vastu tugevale helile just lõpus, ma ei tea miks aga see natuke häiris. Peale trenni läksin kodust läbi, käisin pesus ning siis arstile. Peale arsti sain sõbrannaga kokku ja läksime stroomi randa jalutama. Ajasime juttu ja kurtsin oma muresi, nii hea on rääkida. Nautisime päikest natuke ja käisime ka linnas jalutamas natuke. Õhtul pidin poes käima ja tädile süüa viima, jõudsin kümne ajal koju alles.
Reede (15.06) ei maganud kaua. Läksin 12ks Viimsisse Zumba trenni, nii hea trenn oli eile, et uuesti oli soov minna. Mulle meeldib ka see, et see on päeval mitte õhtul siis kui tipptund igal pool. Peale trenni koju sõites hakkas mul mega halb. Kuid õnneks jõudsin ilusti koju. Jube halb oli olla ja viskasin pikali. Aga teine sõbranna kirjutas, et ta on linna sattunud ja, et võiks kokku saada. Ma ütlesin, et mul halb olla aga võin ikkagi tulla. Läksin välja ja oh imet linna jõudes oli juba päris hea olla. Saime Foorumi juures kokku ja jalutasime ringiga sadama juurest mere äärde. Istusime kivi peal ja jutustasime. Kuid mingi jobu venelane tuli hakkas rääkima midagi ja pidime endale uue koha otsima. Jalutasime eemale kus saime istuda ja rääkida. Hiljem jalutasime jala balti jaama, kus ta bussile läks. Sõitsin siis koju. Käisin pesus ära ja mõtlesin, et kirjutan natuke, kuid siis kirjutas veel üks sõbranna keda pole pikalt näinud, et võiks kokku saada. Mõtlesin, et äkki mõni teine päev, et hilja juba aga tal pole hiljem aega ja ega mul ka pole seega kuivatasin juuksed ära ja läksin linna. Foorumi juures saime kokku ja käisime kristiine keskuses ja pärast jutustasime solarise juures. Koju jõudsin mingi 23:15. Olin päris väsinud.
Laupäev, pühapäev, esmaspäev olid tööpäevad. Ainus asi, mis nendest päevadest rääkida on see, et pühapäev läksin ilma autota tööle, kuna tahtsin väga jalutada. Hakkasin varem tööle ka minema. Jalutasin foorumi eest kuni kristiine keskuseni, edasi paar peatust trolliga, kuna muidu poleks õige aeg tööle jõudnud. Peale tööd sõitsin Endla peatusesse, kust läksin jala liivalaia, politsei pargi juurest kuni uus sadamini jala. Jõudsin eelviimase bussipeale. Nii mõnus oli jalutada, ainsad kohad kus oli hämar ei meeldinud. Aga hea oli koju jõuda.
Teisipäev (19.06) ärkasin varakult, sest läksin hamba valgendusse ja küünte hooldusesse. Peale seda koju, asju pakkima mida rootsi kruiisile kaasa võtta. Proovisin valgeid teksaseid mis ostsin kevadel. Need ei läinud, mul see aeg eest kinni, kuid nüüd parajad. Panin need jalga, ning mõtlesin, et püüan neid mitte ära määrida. Kuid, istusin taksosse nii, et pool jalga kohe must. Ma ikka oskan, õnneks väga tugevalt näha pole. Sõin empsi kõrvalt paar ampsu kooki, kuid ei liiga magus. Ma polnud nädal aega magusat söönud. Olin peaaegu tervislikult toitunud. Peaaegu sellepärast, et ma vähe söönud ja vahepeal ei olnud üldse isu. Mängisime bingot ka aga empsi ostetud pilet võitis natuke raha. Mul pole mängus enam õnne. Lained olid vahepeal ka päris korralikud kuid mitte nii hullud, kui eelmine kord oli kui paha oli olla lausa. Seekord olime ka 9.ndal korrusel, sain palju treppidest jalutada.
Kolmapäev (20.06) ärkasime varakult, et kohe sööma minna. Ma sõin ikka vähe aga tsipa rohkem kui tavaliselt. Ehk siis normaalselt äkki. Aga jah sadamasse jõudmiseni magasin edasi, kõrvaklappidega jäin magama. Ja oh imestust, nägin sama inimest unes keda täpselt kuu aega tagasi. Ilus uni oli täitsa. Käisime vennaga laevalt maas ka. Tagasi tulles sõime natuke. Mina hakkasin kirjutama omi mõtteid märkmikusse ja seda tuli nii 5 lehte peaaegu. Muidugi playlisti saatel kirjutasin. Õhtul käisime laeva peal ringi ning ostsin endalegi Mohito. Täitsa hea oli, pole ammu joonud.
Neljapäev (21.06) hommik oli sama sugune nagu eelmine päev. Pakkisime asjad kokku ning koju tagasi. Koju asjad viidud ja lahti pakitud siis tuli tööle minna. Neli päeva tööl ehk siis jaanid ka tööl.
Tööpäevadest midagi rääkida ei ole. Sellised nagu ikka. Peale tööd olen mõelnud blogimisele ka aga uni tugevam olnud. Kuid täna mõtlesin, et oh aega nii palju möödunud, et võiks midagi ikka kirja panna.
See nädal pole saanud trenni teha, millest väga kahju kuid olen püüdnud saada igapäev 10 000 sammu. Tahtsin ka ilma autota tööle minna aga sellise vihmaga ei. Oles selle äikse vihmaga tulnud, see oleks päris jube olnud, sest terve tee tuli padukat kui koju sõitsin, kiiresti ei saanud sõitagi. Kuid uuel nädalal tuleb vabu päev ning saan trenni teha ja jalutada. Ilusate ilmadega on lausa patt mitte jalutada. Ma ei saa aru, kuidas mulle varem ei meeldinud jalutada (kooliajal). Nüüd ma naudin seda.
Toitumisega on nii ja naa olnud. Ma olin liimist lahti paar päeva tugevalt ning isu oli kadunud ning olin söömata 3 päeva ehk 91 h. Ma tean, et see pole tervislik, kuid nii juhtus. Mul oli veepudel alati kaasas kui jalutama läksin, sest söömatusest tekib suur vedeliku puudus ja see oli kõige jubedam selle asja juures. Ma ei saa aru, kuidas inimesed paastuvad. Mitte süüa on lihtne aga vedeliku puudusega toime tulemine pole nii kerge. Varem poleks uskunud, et söömata saab nii kaua olla aga kõik on võimalik. Hakkasin vähe haaval uuesti sööma. Pisikesi koguseid ja kergemaid sööke. Hapukurgi isu oli suur tekkinud mul. Ning avastasin selverist uue värske salati, mis on mu uus lemmik. Magusat enam väga ei kannata süüa, maitsemeeled on vist muutunud natuke aga see vaid hea. Kuigi ikka vahest viskab isusi sisse aga suudan nendele vastu seista. Tööl näiteks pean pirukaid kontrollima ja see lõhn ikka vahest ajab isutama aga suudan kindlalt ei öelda. Ma tahan praegu tervislikumalt süüa, et see saaks harjumuseks. Vahest harva võib midagi lubada endale ka. Mul sügavkülmas jäätised ootavad, mida võiks kord nädalas endale lubada aga tahan näha kaua ma vastu suudan püsida. Ei soovita kellelgi söömata olla ja veel trenni teha, sest see oligi põhjuseks miks mul nii paha hakkas peale trenni, olin mitme päevaga palju kcal kaotanud aga söönud polnud ju midagi, isegi mitte suhkruga vett vms. Ma kontrollisin vere suhkrut ja see ei langenud väga madalale. Kõige väiksem oli 3,4.
Tuli seekord selline pikem postitus jällegi. Palju aega mõõdunud ning tahtsin teiega jagada seda, millist rõõmu liikumine mulle annab. Liikumine aitab mind kurbadest asjadest eemale ning me elame vaid üks kord seega tuleb nautida iga päeva ja olla rõõmus. Positiivsus loob positiivsust. Kurb olemine ei aita, igas asjas on midagi positiivset sa pead sellest vaid ise aru saama.
Ilusat Jaani ja Päikest! 🌞
Märkamatult on mõõdunud juba eelmisest postitusest 2 nädalat. Olin palju väljas ning õhtul enam ei jõudnud midagi teha. Oli vaja natuke mõelda ning just jalutamine aitab seda ja muidugi lemmik playlist. Kuid kirjutan kuidas mul läinud on ja teinud selle kahe pika nädala jooksul.
Esmaspäev(11.06) algas taas uus töönädal kuid õnneks natuke kergem nädal. Olin päris närviline tööl, sest olin natuke emotsioonalselt paigast ära. Kuna ka tööl oli raske päev, sest pidin õhtul kahes kohas korraga olema siis see ei teinud teps mitte rahulikumaks. Uus kohustus tuli tööle juurde ja selle ajas ka pekki, sest olin ikka jube närviline, käed värisesid jms. Lõpuks kui koju sain olin päris väsinud, kuid mida polnud oli uni siis pidin võtma unerohtu, see õnneks pani magama. Sain isegi täitsa hästi magada arvestades, milline ma õhtul olin.
Teisipäev (12.06) tööpäev jällegi, kuid seda päeva tahan ma oma elus kustutada. Oli emotsionaalselt raske päev. Tööl oli kergem aga endal oli kehv olla. Magama sain jääda jällegi unerohu abiga. Muidu oleks arvatavasti hommikuni üleval olnud. Mõjus hästi ja sain üllatavalt hästi magada.
Kolmapäev (13.06) ärkasin 4 min enne äratust, olin puhanud. Magada oli hea olnud kuid tõustes reaalsusesse tulles oli raske. Koolituse päev oli ning peale koolitust läksin viisin auto koju ja läksin ise jalutama. Jalutasin mööda Pirita tee äärt Viimsi keskuseni. Sain oma mõtteid korda seada. Ostsin vett selverist ning imestasin, et distantsiks tuli 9km. Läksin koju ja emaga siis basiilikusse juttu ajama. Rääkisin oma mured ära ja sain tarku mõtteid. Õhtul suutsin ise magama jääda, olin joonud ka piparmündi teed, mis on mu lemmik. Kuid ei maganud eriti hästi, ma ei suuda enam nii magada nagu vahepeal. Imelik, kuid nii on.
Neljapäev (14.06) tõusin varakult, sest viisin venna arstile ja siis tööle. Olin viimsile lähedal ning mõtlesin, et äkki on mingit trenni kuhu minna ja leidsingi, et varsti hakkab zumba. Trenni kott oli mul autos olemas seega saigi esimest korda Viimsi klubisse trenni mindud. Jäin väga rahule. Treeneril oli hea kava, mis meelis, polnud väga raske. Ainus asi oli see, et kõlarid ei pidanud vastu tugevale helile just lõpus, ma ei tea miks aga see natuke häiris. Peale trenni läksin kodust läbi, käisin pesus ning siis arstile. Peale arsti sain sõbrannaga kokku ja läksime stroomi randa jalutama. Ajasime juttu ja kurtsin oma muresi, nii hea on rääkida. Nautisime päikest natuke ja käisime ka linnas jalutamas natuke. Õhtul pidin poes käima ja tädile süüa viima, jõudsin kümne ajal koju alles.
Reede (15.06) ei maganud kaua. Läksin 12ks Viimsisse Zumba trenni, nii hea trenn oli eile, et uuesti oli soov minna. Mulle meeldib ka see, et see on päeval mitte õhtul siis kui tipptund igal pool. Peale trenni koju sõites hakkas mul mega halb. Kuid õnneks jõudsin ilusti koju. Jube halb oli olla ja viskasin pikali. Aga teine sõbranna kirjutas, et ta on linna sattunud ja, et võiks kokku saada. Ma ütlesin, et mul halb olla aga võin ikkagi tulla. Läksin välja ja oh imet linna jõudes oli juba päris hea olla. Saime Foorumi juures kokku ja jalutasime ringiga sadama juurest mere äärde. Istusime kivi peal ja jutustasime. Kuid mingi jobu venelane tuli hakkas rääkima midagi ja pidime endale uue koha otsima. Jalutasime eemale kus saime istuda ja rääkida. Hiljem jalutasime jala balti jaama, kus ta bussile läks. Sõitsin siis koju. Käisin pesus ära ja mõtlesin, et kirjutan natuke, kuid siis kirjutas veel üks sõbranna keda pole pikalt näinud, et võiks kokku saada. Mõtlesin, et äkki mõni teine päev, et hilja juba aga tal pole hiljem aega ja ega mul ka pole seega kuivatasin juuksed ära ja läksin linna. Foorumi juures saime kokku ja käisime kristiine keskuses ja pärast jutustasime solarise juures. Koju jõudsin mingi 23:15. Olin päris väsinud.
Laupäev, pühapäev, esmaspäev olid tööpäevad. Ainus asi, mis nendest päevadest rääkida on see, et pühapäev läksin ilma autota tööle, kuna tahtsin väga jalutada. Hakkasin varem tööle ka minema. Jalutasin foorumi eest kuni kristiine keskuseni, edasi paar peatust trolliga, kuna muidu poleks õige aeg tööle jõudnud. Peale tööd sõitsin Endla peatusesse, kust läksin jala liivalaia, politsei pargi juurest kuni uus sadamini jala. Jõudsin eelviimase bussipeale. Nii mõnus oli jalutada, ainsad kohad kus oli hämar ei meeldinud. Aga hea oli koju jõuda.
Teisipäev (19.06) ärkasin varakult, sest läksin hamba valgendusse ja küünte hooldusesse. Peale seda koju, asju pakkima mida rootsi kruiisile kaasa võtta. Proovisin valgeid teksaseid mis ostsin kevadel. Need ei läinud, mul see aeg eest kinni, kuid nüüd parajad. Panin need jalga, ning mõtlesin, et püüan neid mitte ära määrida. Kuid, istusin taksosse nii, et pool jalga kohe must. Ma ikka oskan, õnneks väga tugevalt näha pole. Sõin empsi kõrvalt paar ampsu kooki, kuid ei liiga magus. Ma polnud nädal aega magusat söönud. Olin peaaegu tervislikult toitunud. Peaaegu sellepärast, et ma vähe söönud ja vahepeal ei olnud üldse isu. Mängisime bingot ka aga empsi ostetud pilet võitis natuke raha. Mul pole mängus enam õnne. Lained olid vahepeal ka päris korralikud kuid mitte nii hullud, kui eelmine kord oli kui paha oli olla lausa. Seekord olime ka 9.ndal korrusel, sain palju treppidest jalutada.
Kolmapäev (20.06) ärkasime varakult, et kohe sööma minna. Ma sõin ikka vähe aga tsipa rohkem kui tavaliselt. Ehk siis normaalselt äkki. Aga jah sadamasse jõudmiseni magasin edasi, kõrvaklappidega jäin magama. Ja oh imestust, nägin sama inimest unes keda täpselt kuu aega tagasi. Ilus uni oli täitsa. Käisime vennaga laevalt maas ka. Tagasi tulles sõime natuke. Mina hakkasin kirjutama omi mõtteid märkmikusse ja seda tuli nii 5 lehte peaaegu. Muidugi playlisti saatel kirjutasin. Õhtul käisime laeva peal ringi ning ostsin endalegi Mohito. Täitsa hea oli, pole ammu joonud.
Neljapäev (21.06) hommik oli sama sugune nagu eelmine päev. Pakkisime asjad kokku ning koju tagasi. Koju asjad viidud ja lahti pakitud siis tuli tööle minna. Neli päeva tööl ehk siis jaanid ka tööl.
Tööpäevadest midagi rääkida ei ole. Sellised nagu ikka. Peale tööd olen mõelnud blogimisele ka aga uni tugevam olnud. Kuid täna mõtlesin, et oh aega nii palju möödunud, et võiks midagi ikka kirja panna.
See nädal pole saanud trenni teha, millest väga kahju kuid olen püüdnud saada igapäev 10 000 sammu. Tahtsin ka ilma autota tööle minna aga sellise vihmaga ei. Oles selle äikse vihmaga tulnud, see oleks päris jube olnud, sest terve tee tuli padukat kui koju sõitsin, kiiresti ei saanud sõitagi. Kuid uuel nädalal tuleb vabu päev ning saan trenni teha ja jalutada. Ilusate ilmadega on lausa patt mitte jalutada. Ma ei saa aru, kuidas mulle varem ei meeldinud jalutada (kooliajal). Nüüd ma naudin seda.
Toitumisega on nii ja naa olnud. Ma olin liimist lahti paar päeva tugevalt ning isu oli kadunud ning olin söömata 3 päeva ehk 91 h. Ma tean, et see pole tervislik, kuid nii juhtus. Mul oli veepudel alati kaasas kui jalutama läksin, sest söömatusest tekib suur vedeliku puudus ja see oli kõige jubedam selle asja juures. Ma ei saa aru, kuidas inimesed paastuvad. Mitte süüa on lihtne aga vedeliku puudusega toime tulemine pole nii kerge. Varem poleks uskunud, et söömata saab nii kaua olla aga kõik on võimalik. Hakkasin vähe haaval uuesti sööma. Pisikesi koguseid ja kergemaid sööke. Hapukurgi isu oli suur tekkinud mul. Ning avastasin selverist uue värske salati, mis on mu uus lemmik. Magusat enam väga ei kannata süüa, maitsemeeled on vist muutunud natuke aga see vaid hea. Kuigi ikka vahest viskab isusi sisse aga suudan nendele vastu seista. Tööl näiteks pean pirukaid kontrollima ja see lõhn ikka vahest ajab isutama aga suudan kindlalt ei öelda. Ma tahan praegu tervislikumalt süüa, et see saaks harjumuseks. Vahest harva võib midagi lubada endale ka. Mul sügavkülmas jäätised ootavad, mida võiks kord nädalas endale lubada aga tahan näha kaua ma vastu suudan püsida. Ei soovita kellelgi söömata olla ja veel trenni teha, sest see oligi põhjuseks miks mul nii paha hakkas peale trenni, olin mitme päevaga palju kcal kaotanud aga söönud polnud ju midagi, isegi mitte suhkruga vett vms. Ma kontrollisin vere suhkrut ja see ei langenud väga madalale. Kõige väiksem oli 3,4.
Tuli seekord selline pikem postitus jällegi. Palju aega mõõdunud ning tahtsin teiega jagada seda, millist rõõmu liikumine mulle annab. Liikumine aitab mind kurbadest asjadest eemale ning me elame vaid üks kord seega tuleb nautida iga päeva ja olla rõõmus. Positiivsus loob positiivsust. Kurb olemine ei aita, igas asjas on midagi positiivset sa pead sellest vaid ise aru saama.
Ilusat Jaani ja Päikest! 🌞
13.06
13.06
13.06
13.06
14.06
14.06
15.06
15.06
19.06
22.06
Päeva söögikorrad
Naeratus alati näol
Kommentaarid
Postita kommentaar