Hei!
Nädal jälle läbi. On olnud keeruline nädal. Tegemisi on olnud palju ja emotsionaalseid hetki ka olnud palju, just nädala alguses ja lõpus.
Käisin neljapäev üle pika aja BodyPumpis. Käisin Balti Jaamas, sest sain töölt varem minema ja olin seal kandis ja sain trenni ära teha. Ma muidu oleksin läinud Mustamäele samasse trenni sama treeneriga, kuid sain varem ära teha. Mu lemmik Pumpi treener andis seda tundi. Tegime mix kava. Tegin 2,5 kg ketastega kogu trenni, kuid rinnalihaste tegemine selle raskusega oli nii raske. Siis kui ma regulaarselt käisin Pumpis jõudsin rohkem teha. Aga hea feeling oli peale trenni. Käisin poes ja sain palju varem koju. Mõtlesin, et lähen varem magama. Kuid hakkasin vloge vaatama ja siis lugesin paar blogi ka ja oligi kell jälle kaksteist saanud.
Olin tööl laupäevani hommikuti aga peale tööd polnud väga sellist trenni kuhu minna oleksin tahtnud minna. Olen liiga valiv vist. Laupäeval oli ka see, et trenni jõudmiseks oleks pidanud hullult kiirustama ja seda ma ka ei tahtnud. Mõtlesin jalutama minna, kuid kui poes käisin ära oli juba päris hämaraks läinud ja siis enam minna ei tahtnud.
Pühapäev oli vaba päev. Hommikul tõustes käisime emaga turul ja siis hakkasime ettevalmistusi tegema kasu vanaema sünnipäevale minekuks. Mina tegin sekseri ja ema tegi salati. Jäime natuke hiljaks kahjuks ikkagi. Onu tütar oli ka seal oma kaaslasega. Kui me sõime seal laua taga meenus mulle pilt kus mina olin pisike ja olin tema süles. Kuid praegu kui istusime laua taga olime nagu võõrad. Nii imelik oli nii istuda. Vanaema rääkis juttu aga tundsin end ikkagi imelikult. Ma näen ja kuulen kuidas teised üksteise vahel suhtlevad teevad kurvaks. Oma sugulastega suhtlen tegelikult nii vähe ja seda on kurb tõdeda. Olen ikkagi inimene kes tahaks suhelda. Aga olen natuke arglik, sest ei julge kirjutada esimesena. Juba see, et blogi pidama hakkasin oli suur samm. Ma poleks varem julgenud endast nii palju kirjutada, pigem üldse kirjutada. Gerly ütles, et hakka ka kirjutama blogi, ma ei mäleta mille peale see täpselt oli aga võtsin julguse kokku ja hakkasingi kirjutama. See, et oma blogi jagasin oli suur samm. Mõtlesin et ah kes see ikka loeb ja keda huvitab minusuguse elu. Kuid kirjutamine on vabastav tegevus. Enne blogi kirjutasin arvutisse enda jaoks üht teksti, mis viis mõtted igapäeva elust eemale. Selline hea viis reaalsusest kadumiseks. Kuid jah seda on kurb tõdeda, et sugulastega nii vähe suhtleme omavahel...
Ma tahaksin seda väga muuta. Onu perekond elab soomes ja nendega kokkusaamine tundub lootusetu. Isa räägib mulle vahest kuidas onu elab ja natuke neist, sest tema räägib oma vennaga tihti. Isaga olen ka vähem rääkima hakanud, sest pole aega palju ja läheb meelest ja tuleb meelde hilja õhtu ja siis enam ei taha helistada. Vahepeal püüdsime kokku saada kuid ikka juhtub nii olema, et nad see päev hõivatud ja nüüd olen juba loobunud. Tunnen, et nad ei tahagi enam kokku saada. Ega ma ka ei taha peale pressida nii öelda. Kuid ise muidugi jälgin nende tegemisi facebooki kaudu.
Mul on kasuvend keda pärispikalt ei teadnudki. Kuid nüüd oleme ikka vahest kirjutanud, kuid kokku pole saanud. Kuid see aasta võiks see ikka juhtuda. Ma olen ka tädi ja see oli nii armas kui Sandra kirjutas mulle, et ma olen ta tädi. Eriline tunne oli. Nii imelik mõelda, kuid ka tore. Nad elavad Tartus seega tuleb ükskord lihtsalt kokku leppida ja kokku saada.
Vanade sõpradega on sama lugu, et me nägime viimati 3. klassis ja peale seda olen mõndadega kirjutanud ka. Ühte klassivenda nägin ka tööjuures, olin nii ehmunud, sest tema ütles mulle tsau aga mul oli nagu oot mida, kes sa oled. Hiljem sain aru kes ta oli, eks ta tundis mind piltide järgi ära. Sest sellest möödas umbes 10 aastat. Aga kindlasti tahaks kokku saada Hannaga, oleme vahest ikka suhelnud ka aga ikka kiire kõigil nagu ka endal. Aga see hea mõte, sest nii palju on aega möödunud.
Sellest sai kogemata selline enda avamise postitus. Imestan üldse, et julgen selle avaldada. Kuid mida mul ikka häbeneda või karta. See on lihtsalt minu elu. Mulle endale meeldib väga lugeda teiste selliseid blogisi kus kirjutatakse avalikult enda mõtetest ja elust.
Alguses oli plaanis kirjutada vaid trennist ja toitumisest, kuid mulle meeldib ka kirjutada oma elust ja mõtetest niisama ka... Muidu läheks minu jaoks liiga üksluiseks. Veevalajana ei salli ma rutiini ega kindlaid piire.
Järgmise korrani Sõbrad!
Päikest! 🌞
Nädal jälle läbi. On olnud keeruline nädal. Tegemisi on olnud palju ja emotsionaalseid hetki ka olnud palju, just nädala alguses ja lõpus.
Käisin neljapäev üle pika aja BodyPumpis. Käisin Balti Jaamas, sest sain töölt varem minema ja olin seal kandis ja sain trenni ära teha. Ma muidu oleksin läinud Mustamäele samasse trenni sama treeneriga, kuid sain varem ära teha. Mu lemmik Pumpi treener andis seda tundi. Tegime mix kava. Tegin 2,5 kg ketastega kogu trenni, kuid rinnalihaste tegemine selle raskusega oli nii raske. Siis kui ma regulaarselt käisin Pumpis jõudsin rohkem teha. Aga hea feeling oli peale trenni. Käisin poes ja sain palju varem koju. Mõtlesin, et lähen varem magama. Kuid hakkasin vloge vaatama ja siis lugesin paar blogi ka ja oligi kell jälle kaksteist saanud.
Olin tööl laupäevani hommikuti aga peale tööd polnud väga sellist trenni kuhu minna oleksin tahtnud minna. Olen liiga valiv vist. Laupäeval oli ka see, et trenni jõudmiseks oleks pidanud hullult kiirustama ja seda ma ka ei tahtnud. Mõtlesin jalutama minna, kuid kui poes käisin ära oli juba päris hämaraks läinud ja siis enam minna ei tahtnud.
Pühapäev oli vaba päev. Hommikul tõustes käisime emaga turul ja siis hakkasime ettevalmistusi tegema kasu vanaema sünnipäevale minekuks. Mina tegin sekseri ja ema tegi salati. Jäime natuke hiljaks kahjuks ikkagi. Onu tütar oli ka seal oma kaaslasega. Kui me sõime seal laua taga meenus mulle pilt kus mina olin pisike ja olin tema süles. Kuid praegu kui istusime laua taga olime nagu võõrad. Nii imelik oli nii istuda. Vanaema rääkis juttu aga tundsin end ikkagi imelikult. Ma näen ja kuulen kuidas teised üksteise vahel suhtlevad teevad kurvaks. Oma sugulastega suhtlen tegelikult nii vähe ja seda on kurb tõdeda. Olen ikkagi inimene kes tahaks suhelda. Aga olen natuke arglik, sest ei julge kirjutada esimesena. Juba see, et blogi pidama hakkasin oli suur samm. Ma poleks varem julgenud endast nii palju kirjutada, pigem üldse kirjutada. Gerly ütles, et hakka ka kirjutama blogi, ma ei mäleta mille peale see täpselt oli aga võtsin julguse kokku ja hakkasingi kirjutama. See, et oma blogi jagasin oli suur samm. Mõtlesin et ah kes see ikka loeb ja keda huvitab minusuguse elu. Kuid kirjutamine on vabastav tegevus. Enne blogi kirjutasin arvutisse enda jaoks üht teksti, mis viis mõtted igapäeva elust eemale. Selline hea viis reaalsusest kadumiseks. Kuid jah seda on kurb tõdeda, et sugulastega nii vähe suhtleme omavahel...
Ma tahaksin seda väga muuta. Onu perekond elab soomes ja nendega kokkusaamine tundub lootusetu. Isa räägib mulle vahest kuidas onu elab ja natuke neist, sest tema räägib oma vennaga tihti. Isaga olen ka vähem rääkima hakanud, sest pole aega palju ja läheb meelest ja tuleb meelde hilja õhtu ja siis enam ei taha helistada. Vahepeal püüdsime kokku saada kuid ikka juhtub nii olema, et nad see päev hõivatud ja nüüd olen juba loobunud. Tunnen, et nad ei tahagi enam kokku saada. Ega ma ka ei taha peale pressida nii öelda. Kuid ise muidugi jälgin nende tegemisi facebooki kaudu.
Mul on kasuvend keda pärispikalt ei teadnudki. Kuid nüüd oleme ikka vahest kirjutanud, kuid kokku pole saanud. Kuid see aasta võiks see ikka juhtuda. Ma olen ka tädi ja see oli nii armas kui Sandra kirjutas mulle, et ma olen ta tädi. Eriline tunne oli. Nii imelik mõelda, kuid ka tore. Nad elavad Tartus seega tuleb ükskord lihtsalt kokku leppida ja kokku saada.
Vanade sõpradega on sama lugu, et me nägime viimati 3. klassis ja peale seda olen mõndadega kirjutanud ka. Ühte klassivenda nägin ka tööjuures, olin nii ehmunud, sest tema ütles mulle tsau aga mul oli nagu oot mida, kes sa oled. Hiljem sain aru kes ta oli, eks ta tundis mind piltide järgi ära. Sest sellest möödas umbes 10 aastat. Aga kindlasti tahaks kokku saada Hannaga, oleme vahest ikka suhelnud ka aga ikka kiire kõigil nagu ka endal. Aga see hea mõte, sest nii palju on aega möödunud.
Sellest sai kogemata selline enda avamise postitus. Imestan üldse, et julgen selle avaldada. Kuid mida mul ikka häbeneda või karta. See on lihtsalt minu elu. Mulle endale meeldib väga lugeda teiste selliseid blogisi kus kirjutatakse avalikult enda mõtetest ja elust.
Alguses oli plaanis kirjutada vaid trennist ja toitumisest, kuid mulle meeldib ka kirjutada oma elust ja mõtetest niisama ka... Muidu läheks minu jaoks liiga üksluiseks. Veevalajana ei salli ma rutiini ega kindlaid piire.
Järgmise korrani Sõbrad!
Päikest! 🌞
Proovisin uut jäätist enda jaoks- jube magus!
Rõõmu igasse päeva!
Kommentaarid
Postita kommentaar